Tsirguliina raamatukogu ajalugu
1923 - 2013
Sissejuhatus
Tsirguliina alevik on tekkinud tänu raudtee olemasolule ja siia rajatud telliskivitehastele.
Alevi nimi on tulnud sellest, et esimesed elanikud olid linnunimelised (kull, kurvits, teder, tuvike ja vares).
1922. aastal oli alevikus 44 elumaja, kolm poodi, restoran, endine hobupostijaam, postkontor ja telliskivitehas. Kokku elas siin 331 hinge. (Tammekann 1932)
Alevi arenemisega hoogustus ka seltside loomine ja tegevus: tuletõrjeselts, laulu- ja mänguseltsid, spordiselts jt. Kuna Tsirguliinas puudus raamatukogu, siis ajalehes Lõuna-Eesti 1922. aasta 12. augusti numbris lk 3 kirjutatakse nõnda:
...Praegu puudub ka raamatukogu. Nagu kuulda, olevat raamatuid Ministeeriumilt saadud ja sügise avatakse, vististi Tuletõrje seltsi juures raamatukogu ja lugemislaud; need on ülihädalised ja tarvilised asutused, ilma milledeta aleviku elu surnud punktil seisab...
Luba saades avatakse raamatukogu 1923. aastal.
Raamatukogu tegevus aastatel 1923 - 1940
Raamatukogu esialgseks asukohaks sai Tsirguliina koolimaja, mis oli 4.- klassiline algkool. Raamatukogu kandis siis nime Tsirgulinna Rahvaraamatukogu Selts. (Tammekann 1932)
Selts oli omapärane selle poolest, et tema juurde kuulus laulukoor ja 1938. aastast ka spordiring. Raamatute laenutamine toimus algusaegadel pühapäeviti, esimeseks teadaolevaks laenutajaks oli noor kooliõpetaja Alviine Läti (25. V 1896-1. VII 1977). Raamatukogu töö eest A. Läti palka ei saanud.
Laenutajateks olid ka teised seltsi liikmed.
Kuna alevis on elanike arv kasvanud, avatakse 1927. a raamatukogu juures lugemislaud.
Raamatukogu saab oma kogude täiendamiseks rahalisi vahendeid riigilt, vallalt, aga ka seltsi korraldatud heategevuslikelt üritustelt.
Raamatukogu töö kajastub aastaaruannetes, mis kantakse ette aastakoosolekutel, kus seltsi juhataja ja raamatukogu asutaja Aleksander Schuravlöff annab põhjalikke ülevaateid tehtust.
Seltsitegevus areneb Tsirgulinnas jõudsalt, seepärast on väga vaja uusi ruume.
Lõpuks saabub suurpäev – 1931. aastal avatakse Laatre Valla Vabatahtlike Tuletõrje Seltsi rahvamaja. Maja teisele korrusele saab ruumid ka raamatukogu.
1938. aastal saab raamatukogu juhataja A. Schuravlöff ametliku tunnustuse vabariigi juubeliaastapäeva puhul, talle omistatakse raamatukogu juhataja 2. järgu kutsetunnistus.
Raamatukogul läheb hästi.
Paraku hävis II Maailmasõjas Tsirgulinna Rahvamaja, sealhulgas ka raamatukogu.
Raamatukogu aastatel 1948 – 1991
Sõjajärgsest perioodist on esimesed raamatukogutööd puudutavad teated külanõukogu käskkirjast, mis vabastas raamatukogu juhataja Teras, Leida 1. juunist 1948, kinnitades tööle samast ajast Sarv, Aksli.
Raamatukogu asus siis külanõukogu ruumides, II korrusel, ühes väikeses toas (Kesk tn 2).
Kui 1950. aastal vallad likvideeriti ja moodustati külanõukogud, asus raamatukogus tööle Heino Krall, kus töötas kuni 10. augustini 1951, mil kutsuti sõjaväkke ja raamatukogutööle ta enam ei naasnud. Peale teda asub raamatukogus tööle Hugo Krall.
Raamatuid oli fondis ligikaudu 1400 eksemplari, koos brožüüridega. Ilukirjandust oli vähe, kuna raamatukogu oli taasasutatud peale sõda. Nõutav oli kataloogide olemasolu: süstemaatiline ja alfabeetiline.
Puudus oli inventarist: riiulitest, laudadest, toolidest, seepärast tuli ise kõike organiseerida, koha peal valmistada. Aja jooksul raamatukogu täienes ja suurenes. Juurde saadi ka ruume.
Tol ajal nõuti mitmesuguseid massiüritusi nagu kirjandusõhtud, konverentsid jmt. Korraldati ka suuremaid üritusi, nt kirjanduslikud kohtud A. H Tammsaare „Tõe ja õiguse“ IV osa ja O. Toominga „Perekond Kirretid“ põhjal.
Laatre raamatukogu likvideerimisega 1960. aastal fond suurenes. Laatresse jäi laenutuspunkt.
Kui 1961. aastal asus raamatukogus tööle Elvi Seer, oli raamatuid fondis juba 14000 eksemplari.
1964. aasta aruandest saab teada, et lugejaid oli sel aastal 518 ja aasta jooksul laenutati 11100 raamatut. Hulgaliselt korraldati suuremaid suulisi üritusi, mõned koostöös klubiga, mõned kooli kommunistlike noortega. Kohtuti luuletaja Helgi Mulleriga, arutleti Rannamaa „Kasuema“ tegelaste üle, korraldati tervishoiu alane küsimuste-vastuste õhtu jne.
1967. aastast on raamatukoguhoidjaks Aina Onkel.
Järgmised kaks aastat töötas raamatukogus Mare Pooland. Raamatukogu aktiivsemateks lugejateks olid külanõukogu esimees Helmi Peterson, sekretär Hele Teras ja Eha Mäeviir. Lastest olid aktiivsemad Urve Piks, Maie Hiiob, Taimi Pommer. Suuremaid suulisi üritusi ei korraldatud, kuna ka kooliraamatukogu töö oli sel ajal soikunud.
Järgnevad kolm aastat 1970-73 töötas raamatukogus Milvi Tamm.
Tema töö oli edukas, kuigi ta ise oli põhjendamatult tagasihoidlik oma tööaastate meenutamisel. Tihe side oli kooliga, lapsed parandasid raamatuid, koostasid albumeid jne.
Palju oli suuri tähtpäevi: Nõukogude Liidu moodustamise 50. aastapäev, pioneeriorganisatsiooni 50. aastapäev. Sel puhul oli raamatukogus mitmeid suulisi üritusi.
1972. aasta oli ülemaailmseks raamatuaastaks kuulutatud.
Oli ka Juhan Smuuli 50. sünniaastapäev. Külas käis kirjanik Heino Väli. Arutleti Veera Saare Ukuaru teemadel jne. Raamatuid on arvel 7300.
1974. aastal asub raamatukogus tööle Hele Reimaa.
Oli aeg, mil nõuti laenutuspunkte. See sai avatud kohalikku ampullitsehhi. Kuna kohapeal raamatute hoidmise võimalust ei olnud, tuli raamatuid käia vahetamas kord nädalas. Mõned tolle aja töötajad on tänaseni jäänud väga headeks lugejateks: Irene Ploom, Linda Hainsoo jt.
1985. aastal algab raamatukogus remont.
Raamatukogu ajutiseks asukohaks saab Tsirguliina kultuurimaja. Kuid tingimused raamatukogu tööks on seal väga halvad. Parandamata katusest tilgub vihmavesi läbi. Ruum on väga kitsas, seetõttu pole võimalik riiuleid hädaohtlikust kohast palju kaugemale panna. Raamatud hallitavad. Kuna ruumipuudusel on riiulid raamatuid tihedalt täis surutud, siis kleepuvad need ka kokku, mistõttu väga palju raamatuid on rikutud. Remonditud ruumidesse naasetakse alles 1987. aasta novembris.
1988. aasta oli aeg, mil sai selgeks, et raamatukogutöös polegi kõige olulisem tähistada kõiki ühiskondlik-poliitilisi tähtpäevi, ausse hakkasid tõusma rahvakalendri tähtpäevad.
1991. aasta suvest on meil taas Tõlliste vald.
Tsirguliina raamatukogu on nüüd Tõlliste vallale alluv munitsipaalettevõte.
Kuna vallavalitsus soovib ruume laiendada, otsustatakse raamatukogule osta omaette maja Nooruse tänaval (Nooruse 22).
1992 - 2007
Neil aastail elas alevikus kirjamees Väino Einer. Ta on avaldanud raamatu „Korilasrajast kiirteeni“. 1993. aastal käis V. Einer raamatukogus pajatamas oma teedeajaloo teemalise raamatu sünniloost. Mälestuseks sellest päevast on raamatukogul autori pühendusega raamat.
1997. aasta oli keeruline aeg, kokku tuli panna kooli- ja külaraamatukogu. Kuni tänaseni ei ole Valgamaal ühtegi teist kooli ja küla ühendkogu. Raamatukogu uueks asukohaks saab Tsirguliina Keskkooli endine internaadihoone, mis on renoveeritud raamatukogule sobilikuks.
Kogude liitmise plussid ja miinused selguvad aja jooksul, kui on tehtud vastavad uuringud. Liitumise positiivseim külg on see, et kogu on mitmekesisem, rikkalikum.
Koos hakkasid tööle külaraamatukogu juhataja Hele Reimaa ja kooli raamatukoguhoidja Elvi Täht.
Raamatukogudes peab olema avalik internetipunkt, paraku puuduvad selleks ruumid. 2003. aastal tuleb taas kolida, seekord sama maja II korrusele. Raamatukogu saab vastremonditud ruumid, kus põrandapinda 142 ruutmeetrit. Nüüd on lugejate käsutuses kolm internetiühendusega arvutit. Ka raamatukogutöö hakkab tasapisi minema arvutipõhiseks. Ostetakse raamatukoguprogramm RIKS, et viia raamatute laenutamine üle elektroonseks.
2004. septembrist asub tööle pensionile siirdunud H. Tähe asemel kooli raamatukoguhoidjaks Merje Mändmets, kes on äsja lõpetanud TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia raamatukogunduse ja infoteaduse eriala. 2005. aasta lõpul kutsutakse Merje tööle Valga Keskraamatukogusse ja taas on koht vakantne.
2006. aasta17. jaanuarist asub tööle Tiia Pärnik.
T. Pärnik hakkab õpikutekogu ja metoodilist kirjandust arvutisse sisestama.
2006. aasta 1. septembril sai iga Tsirguliina Keskkooli õpilane oma õpikud elektrooniliselt laenutatuna. Selles valdkonnas on Tsirguliina raamatukogu Valgamaal esimene.
2007. Tõlliste vald ostis raamatukogule 60000 krooni eest uued riiulid.
2008. Raamatukogul on nüüd ka pehme mööbli komplekti, mida saab paigutada vastavalt vajadusele mitmel erineval moel, lisaks veel uued lauad ja toolid.
Raamatukogul on oma koduleht ja blogi.
Kokkuvõtteks
II Maailmasõja käigus sai Tsirguliina alevik palju kannatada, hävisid hooned sh ka raamatukogu, seepärast on andmeid raamatukogu algusaegade kohta vähe säilinud.
Kuid kultuurielu edenemist kajastati ajalehtedes. Tänu sellele saame praegu pilgu heita möödunule.
Nõukogude periood – rasked algusaastad. Vaatamata kõigele, saadi hakkama. Oli tarvis vaid julget pealehakkamist ja ka mõningaid „tislerioskusi“. Ka oli raamatukogul probleeme ruumidega. Need said lahenduse alles oma maja saamisega.
Raamatukogul on alati olnud head suhted kooliga. 1997. aastal kogud koguni liideti.
Internetiajastu saabumisega loodi raamatukogusse Avalik Internetipunkt. Laenutamine viidi üle elektroonseks. Viimase etapina sai teoks ka õpikute elektrooniline laenutamine, mis on tunduvalt kergendanud õpetajate tööd.
Kaasaegne raamatukogu – alates lugejateenindusest, lõpetades infotehnoloogiaga, see on üks eesmärkidest, mille poole püüelda.
1923 - 2013
Sissejuhatus
Tsirguliina alevik on tekkinud tänu raudtee olemasolule ja siia rajatud telliskivitehastele.
Alevi nimi on tulnud sellest, et esimesed elanikud olid linnunimelised (kull, kurvits, teder, tuvike ja vares).
1922. aastal oli alevikus 44 elumaja, kolm poodi, restoran, endine hobupostijaam, postkontor ja telliskivitehas. Kokku elas siin 331 hinge. (Tammekann 1932)
Alevi arenemisega hoogustus ka seltside loomine ja tegevus: tuletõrjeselts, laulu- ja mänguseltsid, spordiselts jt. Kuna Tsirguliinas puudus raamatukogu, siis ajalehes Lõuna-Eesti 1922. aasta 12. augusti numbris lk 3 kirjutatakse nõnda:
...Praegu puudub ka raamatukogu. Nagu kuulda, olevat raamatuid Ministeeriumilt saadud ja sügise avatakse, vististi Tuletõrje seltsi juures raamatukogu ja lugemislaud; need on ülihädalised ja tarvilised asutused, ilma milledeta aleviku elu surnud punktil seisab...
Luba saades avatakse raamatukogu 1923. aastal.
Raamatukogu tegevus aastatel 1923 - 1940
Raamatukogu esialgseks asukohaks sai Tsirguliina koolimaja, mis oli 4.- klassiline algkool. Raamatukogu kandis siis nime Tsirgulinna Rahvaraamatukogu Selts. (Tammekann 1932)
Selts oli omapärane selle poolest, et tema juurde kuulus laulukoor ja 1938. aastast ka spordiring. Raamatute laenutamine toimus algusaegadel pühapäeviti, esimeseks teadaolevaks laenutajaks oli noor kooliõpetaja Alviine Läti (25. V 1896-1. VII 1977). Raamatukogu töö eest A. Läti palka ei saanud.
Laenutajateks olid ka teised seltsi liikmed.
Kuna alevis on elanike arv kasvanud, avatakse 1927. a raamatukogu juures lugemislaud.
Raamatukogu saab oma kogude täiendamiseks rahalisi vahendeid riigilt, vallalt, aga ka seltsi korraldatud heategevuslikelt üritustelt.
Raamatukogu töö kajastub aastaaruannetes, mis kantakse ette aastakoosolekutel, kus seltsi juhataja ja raamatukogu asutaja Aleksander Schuravlöff annab põhjalikke ülevaateid tehtust.
Seltsitegevus areneb Tsirgulinnas jõudsalt, seepärast on väga vaja uusi ruume.
Lõpuks saabub suurpäev – 1931. aastal avatakse Laatre Valla Vabatahtlike Tuletõrje Seltsi rahvamaja. Maja teisele korrusele saab ruumid ka raamatukogu.
1938. aastal saab raamatukogu juhataja A. Schuravlöff ametliku tunnustuse vabariigi juubeliaastapäeva puhul, talle omistatakse raamatukogu juhataja 2. järgu kutsetunnistus.
Raamatukogul läheb hästi.
Paraku hävis II Maailmasõjas Tsirgulinna Rahvamaja, sealhulgas ka raamatukogu.
Raamatukogu aastatel 1948 – 1991
Sõjajärgsest perioodist on esimesed raamatukogutööd puudutavad teated külanõukogu käskkirjast, mis vabastas raamatukogu juhataja Teras, Leida 1. juunist 1948, kinnitades tööle samast ajast Sarv, Aksli.
Raamatukogu asus siis külanõukogu ruumides, II korrusel, ühes väikeses toas (Kesk tn 2).
Kui 1950. aastal vallad likvideeriti ja moodustati külanõukogud, asus raamatukogus tööle Heino Krall, kus töötas kuni 10. augustini 1951, mil kutsuti sõjaväkke ja raamatukogutööle ta enam ei naasnud. Peale teda asub raamatukogus tööle Hugo Krall.
Raamatuid oli fondis ligikaudu 1400 eksemplari, koos brožüüridega. Ilukirjandust oli vähe, kuna raamatukogu oli taasasutatud peale sõda. Nõutav oli kataloogide olemasolu: süstemaatiline ja alfabeetiline.
Puudus oli inventarist: riiulitest, laudadest, toolidest, seepärast tuli ise kõike organiseerida, koha peal valmistada. Aja jooksul raamatukogu täienes ja suurenes. Juurde saadi ka ruume.
Tol ajal nõuti mitmesuguseid massiüritusi nagu kirjandusõhtud, konverentsid jmt. Korraldati ka suuremaid üritusi, nt kirjanduslikud kohtud A. H Tammsaare „Tõe ja õiguse“ IV osa ja O. Toominga „Perekond Kirretid“ põhjal.
Laatre raamatukogu likvideerimisega 1960. aastal fond suurenes. Laatresse jäi laenutuspunkt.
Kui 1961. aastal asus raamatukogus tööle Elvi Seer, oli raamatuid fondis juba 14000 eksemplari.
1964. aasta aruandest saab teada, et lugejaid oli sel aastal 518 ja aasta jooksul laenutati 11100 raamatut. Hulgaliselt korraldati suuremaid suulisi üritusi, mõned koostöös klubiga, mõned kooli kommunistlike noortega. Kohtuti luuletaja Helgi Mulleriga, arutleti Rannamaa „Kasuema“ tegelaste üle, korraldati tervishoiu alane küsimuste-vastuste õhtu jne.
1967. aastast on raamatukoguhoidjaks Aina Onkel.
Järgmised kaks aastat töötas raamatukogus Mare Pooland. Raamatukogu aktiivsemateks lugejateks olid külanõukogu esimees Helmi Peterson, sekretär Hele Teras ja Eha Mäeviir. Lastest olid aktiivsemad Urve Piks, Maie Hiiob, Taimi Pommer. Suuremaid suulisi üritusi ei korraldatud, kuna ka kooliraamatukogu töö oli sel ajal soikunud.
Järgnevad kolm aastat 1970-73 töötas raamatukogus Milvi Tamm.
Tema töö oli edukas, kuigi ta ise oli põhjendamatult tagasihoidlik oma tööaastate meenutamisel. Tihe side oli kooliga, lapsed parandasid raamatuid, koostasid albumeid jne.
Palju oli suuri tähtpäevi: Nõukogude Liidu moodustamise 50. aastapäev, pioneeriorganisatsiooni 50. aastapäev. Sel puhul oli raamatukogus mitmeid suulisi üritusi.
1972. aasta oli ülemaailmseks raamatuaastaks kuulutatud.
Oli ka Juhan Smuuli 50. sünniaastapäev. Külas käis kirjanik Heino Väli. Arutleti Veera Saare Ukuaru teemadel jne. Raamatuid on arvel 7300.
1974. aastal asub raamatukogus tööle Hele Reimaa.
Oli aeg, mil nõuti laenutuspunkte. See sai avatud kohalikku ampullitsehhi. Kuna kohapeal raamatute hoidmise võimalust ei olnud, tuli raamatuid käia vahetamas kord nädalas. Mõned tolle aja töötajad on tänaseni jäänud väga headeks lugejateks: Irene Ploom, Linda Hainsoo jt.
1985. aastal algab raamatukogus remont.
Raamatukogu ajutiseks asukohaks saab Tsirguliina kultuurimaja. Kuid tingimused raamatukogu tööks on seal väga halvad. Parandamata katusest tilgub vihmavesi läbi. Ruum on väga kitsas, seetõttu pole võimalik riiuleid hädaohtlikust kohast palju kaugemale panna. Raamatud hallitavad. Kuna ruumipuudusel on riiulid raamatuid tihedalt täis surutud, siis kleepuvad need ka kokku, mistõttu väga palju raamatuid on rikutud. Remonditud ruumidesse naasetakse alles 1987. aasta novembris.
1988. aasta oli aeg, mil sai selgeks, et raamatukogutöös polegi kõige olulisem tähistada kõiki ühiskondlik-poliitilisi tähtpäevi, ausse hakkasid tõusma rahvakalendri tähtpäevad.
1991. aasta suvest on meil taas Tõlliste vald.
Tsirguliina raamatukogu on nüüd Tõlliste vallale alluv munitsipaalettevõte.
Kuna vallavalitsus soovib ruume laiendada, otsustatakse raamatukogule osta omaette maja Nooruse tänaval (Nooruse 22).
1992 - 2007
Neil aastail elas alevikus kirjamees Väino Einer. Ta on avaldanud raamatu „Korilasrajast kiirteeni“. 1993. aastal käis V. Einer raamatukogus pajatamas oma teedeajaloo teemalise raamatu sünniloost. Mälestuseks sellest päevast on raamatukogul autori pühendusega raamat.
1997. aasta oli keeruline aeg, kokku tuli panna kooli- ja külaraamatukogu. Kuni tänaseni ei ole Valgamaal ühtegi teist kooli ja küla ühendkogu. Raamatukogu uueks asukohaks saab Tsirguliina Keskkooli endine internaadihoone, mis on renoveeritud raamatukogule sobilikuks.
Kogude liitmise plussid ja miinused selguvad aja jooksul, kui on tehtud vastavad uuringud. Liitumise positiivseim külg on see, et kogu on mitmekesisem, rikkalikum.
Koos hakkasid tööle külaraamatukogu juhataja Hele Reimaa ja kooli raamatukoguhoidja Elvi Täht.
Raamatukogudes peab olema avalik internetipunkt, paraku puuduvad selleks ruumid. 2003. aastal tuleb taas kolida, seekord sama maja II korrusele. Raamatukogu saab vastremonditud ruumid, kus põrandapinda 142 ruutmeetrit. Nüüd on lugejate käsutuses kolm internetiühendusega arvutit. Ka raamatukogutöö hakkab tasapisi minema arvutipõhiseks. Ostetakse raamatukoguprogramm RIKS, et viia raamatute laenutamine üle elektroonseks.
2004. septembrist asub tööle pensionile siirdunud H. Tähe asemel kooli raamatukoguhoidjaks Merje Mändmets, kes on äsja lõpetanud TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia raamatukogunduse ja infoteaduse eriala. 2005. aasta lõpul kutsutakse Merje tööle Valga Keskraamatukogusse ja taas on koht vakantne.
2006. aasta17. jaanuarist asub tööle Tiia Pärnik.
T. Pärnik hakkab õpikutekogu ja metoodilist kirjandust arvutisse sisestama.
2006. aasta 1. septembril sai iga Tsirguliina Keskkooli õpilane oma õpikud elektrooniliselt laenutatuna. Selles valdkonnas on Tsirguliina raamatukogu Valgamaal esimene.
2007. Tõlliste vald ostis raamatukogule 60000 krooni eest uued riiulid.
2008. Raamatukogul on nüüd ka pehme mööbli komplekti, mida saab paigutada vastavalt vajadusele mitmel erineval moel, lisaks veel uued lauad ja toolid.
Raamatukogul on oma koduleht ja blogi.
Kokkuvõtteks
II Maailmasõja käigus sai Tsirguliina alevik palju kannatada, hävisid hooned sh ka raamatukogu, seepärast on andmeid raamatukogu algusaegade kohta vähe säilinud.
Kuid kultuurielu edenemist kajastati ajalehtedes. Tänu sellele saame praegu pilgu heita möödunule.
Nõukogude periood – rasked algusaastad. Vaatamata kõigele, saadi hakkama. Oli tarvis vaid julget pealehakkamist ja ka mõningaid „tislerioskusi“. Ka oli raamatukogul probleeme ruumidega. Need said lahenduse alles oma maja saamisega.
Raamatukogul on alati olnud head suhted kooliga. 1997. aastal kogud koguni liideti.
Internetiajastu saabumisega loodi raamatukogusse Avalik Internetipunkt. Laenutamine viidi üle elektroonseks. Viimase etapina sai teoks ka õpikute elektrooniline laenutamine, mis on tunduvalt kergendanud õpetajate tööd.
Kaasaegne raamatukogu – alates lugejateenindusest, lõpetades infotehnoloogiaga, see on üks eesmärkidest, mille poole püüelda.